Tai koobaspääste: Duangpetch Promthepi surm purustab kõige õnnelikuma lõpu

Me ei tea siiani, mis põhjustas Duanpetch ‘Dom’ Promthepi äkilise surma Suurbritannia jalgpalliakadeemias, kuhu ta oli eelmisel aastal nii uhke stipendiumi võitmise üle.

See heidab esimest korda kurva varju loole, mis seni ei olnud kaotanud oma innustavat ja tuju tõstvat jõudu.

2018. aasta juulis koopast päästetud Tai poiste jahmatav saaga oli uudisteäri kõige haruldasem asi: veatult õnneliku lõpuga lugu.

Kui saime esimest korda uudise, et rühm Tai jalgpallureid on kadunud, sõitsin koos kolleegidega Chiang Raisse ja seejärel Tham Luangi koopakompleksi sissepääsu juurde, kaasas vaid kolm päeva riideid.

Olin oma kiirustades eeldanud, et vähesed inimesed üle maailma hoolitsevad kaua. Poisid leitaks või ei leiaks nad seda kunagi. See oleks see. See oli üsna vale hinnang ja koobast väljas olevates mudamärgates tingimustes hakkasin oma pakkimisotsuseid kahetsema.

Viis päeva hiljem intervjueeris mind Tai televisiooni meeskond, ilma et need poisid oleksid elus või kus nad võiksid olla, ja Tai päästjad, kes koopast välja aeti.

Avastasin, et olen vastamiseks liiga emotsionaalne. Poisid olid minu kahe pojaga enam-vähem sama vanad. Dom oli vaid 12 päeva vanem kui mu vanim. Öösel ja päeval neist aru andes, nähes, kuidas nende rattad ikka veel koopa juures reelingute külge olid aheldatud, olid neist saanud väga väärtuslikud elud.

Kõigile tõenditele vaatamata lootsime me kõik vastu lootust, et nad võivad veel elus olla.

Ja siis see hämmastav hetk, kui Briti sukeldujad John Volanthen ja Rick Stanton nad leidsid, hüüdes pimedas: “Kui palju te olete? Kolmteist? Geniaalne”. See ei tundunud midagi vähemat kui ime.

Ajakirjanikke koopapaigas kasvas kiiresti, palju rohkem, kui sinna mahtus. Kuid teadsime, et poiste välja saamine oleks raske. Tegelikult nii raske, et sukeldujad olid Tai valitsusele öelnud, et isegi pooled neist elusalt välja saada tuleb lugeda õnnestunuks.

Nüüdseks olid nad maailma kuulsaimad poisid. Kogu Tai toetas neid. Tai võimud olid mitu päeva taotlenud nullriski võimalust – jättes poisid sinna, kuni mussoonvihmad neli kuud hiljem lakkasid, kuigi neid hoiatati, et see on peaaegu kindel surmaotsus. Nende elu oli muutunud liiga kalliks.

Ja kui nad lõpuks otsustasid kõrge riskiga improviseeritud päästeplaani järgi ja me vaatasime, kuidas poisid ja nende treener kolme päeva jooksul ükshaaval tugevalt rahustatuna välja toodi, tundus võimatu, et nad kõik olid ellu jäänud.

Aga nad tegid. Ja mõne päeva jooksul võlusid nad maailma oma esimesel esinemisel meedia ees, naeratades, naljatades ja pallides.

Tai valitsus võttis sel hetkel kontrolli üle, juhtides tulusaid läbirääkimisi Hollywoodi filmitegijatega ja korraldades välisreise. Kuid ükski neist ei rikkunud neid kunagi.

Nad jäid väikelinna poisteks, kel olid mõned suured unistused – viisakad, tänulikud jõupingutuste eest, mida nii paljud olid nende päästmiseks teinud, ja uute võimaluste eest, mis nende lugu neile reisile ja õppimisele tõi, kuid alati värskendavalt maalähedane. Isegi hirm, et kuulsus muinasjuttu paratamatult määrib, osutus alusetuks.

Kui ta eelmisel aastal Suurbritanniasse mineku stipendiumi võitis, tänas Dom Zicot, endist Tai koondise kaptenit, kes selle korraldas, ja lubas seal kõvasti õppida.

“Ma annan endast parima,” kirjutas ta. Keegi, kes jälgis teda ja tema meeskonnakaaslasi, kes nii tagasihoidlikult kogu tähelepanu osaliseks said, ei saa kahelda, et ta oleks selle lubaduse täitnud.